25.oktoobril nägi ilmavalgust pere viies liige. Eks selle nimevalikuga on ikka nii nagu alati, kuigi meil veidi lihtsam (vaja oli valida kolme nime vahel: Minna, Tio ja ….) Ühesõnaga meie kolmanda tütre nimeks sai Minna. Strateegilised mõõdud olid järgmised: Kaal 3910, pikkus 52 ja peaümbermõõt 32.
Võtan nüüd siis lõpuks aega ja panen paar rida ka paberile. Tänasega saab siin Kariibi mere ääres oldud 2,5 nädalat ehk pool ajast.
Selle ajaga olen nüüd siis kohanenud siinse eluga ja sulandunud tiimi sisse. Kogu meie kamp on väga ühtehoidev ja kui kellelgi miskit probleemi on siis vaja vaid raadio teel abi paluda. Muidugi on ka olnud väikeseid lahkhelisid aga sellel ma siinkohal ei peatu. Nädal möödub meil nagu ikka esmaspäevast reedeni tööd tehes. Hommikul kell seitse on koosolek, kus arutatakse eesootava päeva ülesandeid. Siis hommikusöök. Temperatuur on selleks ajaks tõusnud ca 40 kraadini ja ega palju teha jõua. kell 10.30 on kohvipaus erinevate suupistetega ja siis edasi tööle, kuni 12.00 ni kui on lõunasöök. Siis algab siesta, mis kestab kolm tundi. kella kolmest kuni 16.30 tehakse veel tööd ja siis edasi kohvipaus ja hakkabki tööpäev lõpule jõudma. Peale kohvipausi lõpetatakse veel pooleliolevad tööd ja koristatakse töökoht. Kell kuus algab ametlik puhkus ja kell seitse on õhtune koosolek, kus arutatakse päevatööd ja räägitakse probleemidest ja tehakse ettepanekuid laagrielu paremaks muutmiseks.
Laupäev ja pühapäev on puhkepäevad, mil tehakse ainult hädapäraseid töid. Need päevad on ka sellised, kus saab laagrist väljas käija, loomulikult security cardi olemasolul. (Rand, mäed, turg)
Ilmajaama ei tasu eriti uskuda, sest meie laager asub mägede vahel ja ainult ühest ilmakaarest võib oodata vihma. Huvitav on see, et hommikust kuni kella kaheni ei ole üldjuhul ühtegi pilve taevas. Kella kolmest aga hakkab tahapisi pilve minema ja õhtu teeb ikka väikese sahmaka vihma ära.
Laagri koordinaadid on: N 180 33. 090´ W 0720 14. 884´ Asume 90 meetrit merepinnast kõrgemal.
Esimesed päevad läksid ikka täiega sisse elamiseks ja ega ei taipa ju ka kohe kuidas ja mis moodi siin see elukorraldus on. Ikka hooga tööd tegema ja lõunaks külili maas. Lõpuks sain ka töö tegemisest aru- krt ma ju kogu aeg räägin: “Tark ei torma!” Eks siin on sama, tuleb teha rahulikult ja kiirustamata. Muidu ülekoormusest kohe kõhu hädad kallal.
Tundub, et siin hakatakse vaikselt mõtlema laagri lõpetamise peale. Iga nädalaga jääb umbes 10 külastajat vähemaks. Hetkel on ca 140 inimest. Panime eelmisel nädalal ka 10 telki kokku ning nüüd on plaanis hakata aegamisi ühte laagri osa konserveerima. Homme siin suur koosolek IHP ja WFP töötajatega, eks näis, mis tulemas. Ikka rohkem käib jutt orkaanist ja selle võimalikkusest. Hetkel töötatakse välja plaan B-d. Rootsi riigi autodega me sõita ei tohi ja need plaanitakse lähiajal laevaga tagasi saata aga nagu selgus on ühe auto dokumendid kadunud ning kogu asi paistab venivat.
Eelmisel nädalal käisin ka mina rannas lõõgastumas, päris lahe oli va. see et praegu ajan üle keha nahka. Täna lugesin huvi pärast kokku vedeliku koguse palju päevas tarbin – 7 liitrit. Toiletis käisin ühe korra. Nüüd ei julge ka enam õhtul eriti palju juua.
Täna öösel oli üks huvitav seik: Kell kaks öösel läksin välja wc-sse, mis asub meil laagri nurgas ühe vahitorni vahetus läheduses. Kui ukse lahti tegin vahtis mulle sealt vastu mingi krt teab mis liiki sisalik umbes 30 cm pikk. Eks tema vist ehmatas rohkem, kui mina ning pani kohe minema. Seega sain omi asjatoimetusi tegema asuda. Olin just lõpetamas, kui vahitornist kuuldusid esimesed lasud, kogu see jama kestis umbes minuti ja tuld anti lõpuks kahest tornist vaheldumisi. Nüüd siis oli minu kord rohkem ehmatada. Ei julge nagu ust ka lahti teha, mine tea mis see valvur seal näeb või teeb. Olgu, sain siis lõpuks oma telki tagasi, keerasin magama ja kui hommik kätte jõudis küsiti, et kas mina ka pauke kuulsin. Ütlesin, et muidugi kuulsin, olin sellel ajal wc-s. Eks siis päeval uuriti, et kes ja miks tulistas aga ei saadudki vastust. Eks homme kuuleb. Igaljuhul loeti meile koosolekul sõnad peale, kui selline asi kordub siis püsige oma telkides ja ärge välja minge. Mispeale ei saanud ma muidugi lisamata jätta: “…or toilets.” 
)
Inglise keelega on juba veidi parem. Kui algul sain aru ja rääkisin sõnaraamatu abil, siis nüüd eriti sõnaraamatut ei vaja. Minu paarimeheks on üks norrakas nimega Ronny. Jube lahe tüüp. Õpetab mulle ikka inglise keelt. Alati küsib mult midagi, ise naerab ja ütleb: “Mine vaata sõnaraamatust, kui aru ei saa.”
Ühesõnaga elul pole häda miskit….
Järgneb
Hommikul tõustes ei teadnud täpselt palju kell näitab, telefonil vist miskit häda, ei uuenda end automaatselt. Kõht korralikult täis söödud ja kui kraadiklaas näitas seinal 47 kraadi tuli välja, et ühe telgi katus on sisse vajunud. Kuigi on laupäev ja suurt tööd nädalavahetusel ei tehta. Pidime sellega siiski algust tegema – päris hea katsumus olla tumedas telgis ja teha seal tööd, kui väljas ei ole just kõige külmem. Poole tunniga oli töö tehtud ja “kumm” täiesti maas.
Kalle näitas mulle ära kuidas miski asi käib ja tutvustas ka laagrit. Õhtusel koosolekul anti mulle üle raadiojaam ja võtmekimp. Homme vaja täita mõned paberid, et saaksime UN i kaardi, milleta laagris liikuda ei või.
Ilm on siin ka meeletult muutlik, kui päeval polnud ühtegi pilve siis õhtuks keris kokku ikka korraliku saju st. IHP inimesed jooksevad mööda laagrit ja sulgevad telkide aknad ja uksed. Sellist sedu pole Eestis isegi mitte suurte tormidega.
Päev enne ärasõitu sai veidi jaanituld tehtud, need püksid, mis reisile jalga pidin pistma said muidugi jaaniõhtul veiniga üle kastetud. Mis mul muud üle jäi, kui Pariisis pükse pesta.
Hommikul läks uni päris varakult ära ja loivasin end alla restorani sööma. Varsti ühines ka Elle. Kõht täis, asjad pakitud, hakkasime 09.30 hotellibussiga lennujaami liikuma. Märkasime, et meie teekond on ikka väga hästi ette valmistatud. Pariisi jõudes tuli meil istuda kolmandast peatusest number 3 liinibussile. Orlyst väljub lennuk Cuadeloupele W terminali kolmandast väravast.
Lennuk ise muidugi vastav üle ookeani lendamiseks, jõudsin ära vaadata kaks filmi ja veidi ka tukkuda. Ise mõtlesin, et vaata kui lahe tõused lennukida õhku ja seisad ühe koha peal ning maakera sinu all pöörab lihtsalt kaheksa tunniga teise külje. Aeg maanduda. Lennukist maha tulles ja lennujaama sisenedes tunnetab meeletut niiskust ja soojust, mis lausa jalust rabab.(aurusaun). Cuadaluope lennujaamas tegime tunnike aega parajaks ja ajasime juttu Krasnojarskist pärit ehitajatega, muide isehakanud. Saabuvad Haitile aastaks – enda jutu järgi. Hiljem selgus, et need hoopis mingid militsionäärid ja tulid UNi alla tööle. Võta siis kinni kumb jutt see õige.
Lend Haitile ilma vahejuhtumita, tuli täita vaid paar ankeeti, et sa miskit riiki sisse ei vea ja hiljem ka välja- lihtne formaalsus. Haiti lennuvälja reisijate vastuvõtt ja vormistamine toimub lihtsalt ühes plekk-angaaris, kust puudub igasugune õhuvahetus. Meile oli vastu tulnud Enn koos kohaliku autojuhiga, kes meid siis läbi linna Camp Charlisse tõi. Õhtul korraldati siis väike BBQ uute saabumise ja vanade lahkumise tarvis. Magame kell kümme, sest pikk päev koondnimega Air France oli seljataga.
Jaanipäeva hommikul kell 4.45 liikuma hakata on ikka päris karm, aga saime ilusti hakkama ja kell 07.00 olime jõudnud Tallinna lennuväljale. Siit algab minu teekond. Kui check- in tehtud ja naisega hüvasti jäetud sain ka kokku oma reisikaaslase Ellega. Lend Tallinnast Pariisi möödus ilusti. Prantsuse lennuväli on ikka tõesti nagu üks suur laburünt aga kui jälgida viitasid siis polegi nii keeruline. Pagas käes, siis lennujaamast välja, number kolm bussi peale, mida ootasime ca 40 minutit ja teele Orly poole.
Sõit Orlysse kestis ühtekokku tunnikese. Edasi järgmisesse peatusesse, et sõita Hotelli Holiday Inn. Üle tee oli aga tsiklitakso peatus, kust Pariisi motomehed käisid Hellet “takso” peale kutsumas. Varsti siiski tuli ka hotelli transport ühe kummalise prantslaste sõiduki näol, mis viis meid ööbimiskohta. Kui olime end lahti pakkinud ja reisimustuse maha pesnud (vähemalt mina tegin seda) läksime Priidu soovitatud väikesesse linnakusse, kus sõime kohalikus restoranis nimega Louis XIII. Kell kolm olime tagasi hotellis, keerasin magama ja silmad avasin õhtul 20.10. Paras aeg korra veel pesus käija ja siis kohvi ette ning jalkat vaatama. Jäin enne lõppu magama. Jaanipäev oli vist ikka veel kontides.
